Minevik

Johann Wolfgang von Goethe, Johann Sebastian Bach, Aleksandr Sergejevitš Puškin, Otto von Bismarck - on mõned kuulsad nimed, mis on kirjas Raikküla mõisa ajalooürikutes.

1216. aastast on esimesed teated kohast Raikküla (Raigele) Läti Henriku kroonikas, kus mainitakse seda kui eestlastest hõimuvanemate iga-aastaste nõupidamiste kohta – Raikkülla kogunes Muinas-Eesti parlament „kärajad“. Raikküla on nimetatud ka Muinas-Eesti pealinnaks. Rahvapärimusest on teada, et 14. sajandi paiku, enne kui mungad Raplasse kirikut ehitama hakkasid, rajati nende tarvis kabeleid, mida „munkade majadeks” kutsuti. Selline rajati ka Raikkülla ning mõisa pargis olevat vana kaevu teatakse siiani kui „munga-kaevu”. Rahvajuttude järgi läinud Kuusiku mõisa pargist maa-alused teed Paka mäe sisse ja sealt Raikküla mõisa Tallimäe (Kastanimäe) sisse. Nendes käikudes varjanud mõisarahvas ennast sõdade ajal.

1469. aastal mainitakse ürikutes Raikküla esmakordselt rüütlimõisana, samas viidatakse Raikkülale kui Kabala mõisast vanemale mõisale (Kabala esmamainimine 1305.a.). Selle mõisa omanikud on kuulunud nimekamate ja juhtivate baltisaksa suguvõsade hulka. Esimesed teadaolevad omanikud olid mõjuvõimsad rüütlid von Vietinghofid. 1539.a. saab ühe tolle ajastu suurema ja parema mõisa - Raikküla - omanikuks maanõunik Lorenz von Fersen, kes oli Fersenite suguvõsa Eestimaa haru rajajaks. Seejärel oli mõis pikka aega von Fersenite suguvõsa valduses. Peale oma ajastu suure kangelase feldmarssali Otto Wilhelm von Ferseni surma 1703.a. jäi Raikküla tema pärijatele, kuni see 1777.a. müüdi Holsten-Hottorpi printsile Peter Friedrich Ludwigile. Tollal sattus Raikküla ka Vene tsaari perekonna huvisfääri ning seda himustas endale suurvürst Paul, hilisem keiser Paul I (valitses 1796-1801). Ostutehing siiski annulleeriti 1784.a. ning Raikküla jäi tolleaegse riiginõuniku Riias kindralmajor Karl Friedrich von Staalile ja ta pärijatele, kes kujundasid Raikküla mõisa peahoone aastatel 1819-1820 Eesti kauneimaks omataoliseks klassitsistlikuks hooneks. Raikkülas on sündinud ka Georg Friedrich Karl von Staal, kes oli kuulus diplomaat, keiserlik salanõunik, saadik Londonis ja Haagi rahukongressi president.

1833. aastal omandas Staalilt Raikküla mõisa Venemaa rahandusminister krahv Georg Ludwig Daniel Kankrin. Testamendiga 1843.a. määras senaator Kankrin selle mõisa oma lemmiklapsele, tsaari õuedaamile Zinaidale pulmakingiks. Viimane asus oma mehega, tunnustatud loodusteadlase krahv Alexander von Keyserlingiga, Raikkülla 1847.a. Raikküla kasuks loobus Keyserling hiilgavast karjäärist, kui ülikooli-aegne sõber Otto von Bismarck tegi Keyserlingile ettepanekule saada Preisi kultuuriministriks. Saksamaa esimene riigikantsler Bismarck on öelnud, et Alexander on ainuke inimene, kelle mõistuse ees ta hirmu on tundnud. Keyserling oli muuhulgas Harju Kreisi deputaat, Eesti Põllumajandus Seltsi president, Rüütelkonna peamees ja TÜ kuraator. 1850-ndatel aastatel avaldas ta kaheköitelise uurimuse „The geology of Russia in Europe and the Urals mountains”, mis sisaldab esimesi andmeid Eesti ala maakoore kihtide kivimite kohta. Alexander von Keyserling koos oma naise Zinaida, tütre Marie ja poeg Leoga on maetud mõisa lähedale nn. Hauametsa. 1895.a. sai Raikküla omanikuks Alexandri pojapoeg Hermann von Keyserling, tunnustatud balti-saksa filosoof. Raikküla vaikuses kirjutas Hermann mitu filosoofilist teost, neist mahukaim „Ühe filosoofi reisipäevik” kujutab endast autori elumõtisklusi maailmareisilt 1911-1912. 1917.a. revolutsioon võttis Hermannilt kogu vara, ta lahkus Eestist 1918.a. Oma pulmareisi ajal 1920.a. tuli ta veelkord tagasi ning samal aastal lõi Hermann maailmakuulsa „Tarkuse kooli” Darmstadt’is, Saksamaal. Keyserlingid olidki viimased baltisakslastest omanikud Raikkülas ja just von Keyserlingidega seostatakse Raikküla mõisa kõige enam.

1925. aastal asutati mõisa Raikküla lastekodu, mis 1958.a. muudeti Raikküla Erirežiimiliseks Internaatkooliks. Kool sai hoones olla vaid 2 aastat, siis süütasid 2 kasvandikku mõisahoone ja see sai põlengus tõsiselt kahjustada. Mõisa peahoonet üritati hiljem ka mitmeid kordi taastada, kuid ikka jäi see erinevatel põhjustel lõpuni teostamata. Mõisa peahoone koos kõrvalhoonetega hävines aasta-aastalt ühe enam, muutudes aastaks 1999 tõeliseks varemete pargiks.